Kanga koostist saab tuvastada visuaalse kontrolli ja puudutusega. Looduslikud kiud, nagu puuvill, on pehmed ja{1}}nahasõbralikud, kergelt kareda tunnetusega ja teatud määral kohevusega; lina on suhteliselt jäik ja hästi hingav; siid on sile, pehme ja loomuliku läikega; vill on kohev, elastne ja hästi soojapidav. Keemilistel kiududel, nagu polüester ja nailon, on sile, karge tunne või mõningane elastsus, kuid suhteliselt halb hingavus. Kanga läiget, tunnet ja elastsust jälgides saab eelnevalt kindlaks määrata selle kiu koostise. Koostist saab tuvastada ka füüsikaliste või keemiliste katsemeetoditega. Tavaliselt kasutatakse näiteks põletamismeetodit: võtta väike kogus kiudaineid, süüdata ja jälgida põlemiskiirust, suitsu, lõhna ja tuha moodustumist. Puuvill ja lina põlevad kiiresti, jättes järele põlenud lõhnaga pulbrilise tuha; siid ja vill põlevad aeglaselt, jättes maha kõva tuha, millel on põletatud juustele sarnane lõhn; polüester, nailon ja muud keemilised kiud tekitavad põlemisel sulatilku ja neil on terav lõhn. Identifitseerimiseks võib kasutada ka kiu pinnastruktuuri mikroskoopilist vaatlust või spetsiifiliste kiudude lahustamist lahustites.
Tööstuslikuks ja laboratoorseks tuvastamiseks võib kasutada ka instrumentaalseid analüüsimeetodeid. Sellised meetodid nagu Fourier' teisenduse infrapunaspektroskoopia (FTIR), diferentsiaalne skaneeriv kalorimeetria (DSC) või röntgendifraktsioon võimaldavad täpselt tuvastada kiudude keemilise koostise. Kaasaegsed testimismeetodid võimaldavad kiiresti ja täpselt eristada looduslikke kiude, keemilisi kiude ja segakangaid, luues usaldusväärse aluse tekstiilitootmiseks, kvaliteedikontrolliks ja turujärelevalveks.